Ekvaatoril

← Mõtted ja lood

Nähtavus ja mõju · · 3 min lugemist

Miks ma kirjutasin raamatu „Ei küsi luba. Naine elukaare ekvaatoril“?

Aune joonistus. Inimene vaatab telefoni ega märka, mis kraanikausi ääres toimub.

Sellepärast, et elukaare ekvaatoril on lahe olla. Ma ei ole lõpusirgel. Ma astusin üle ekvaatori. Uued kogemused ootavad.

Mõni aeg tagasi sain aru, et inimesed hakkasid minuga teistmoodi rääkima.

Mitte palju teistmoodi, aga siiski märgatavalt. Justkui kiirustades või pinnapealselt. Autosalongis aga just vastupidi, mitte küll pudikeeles, aga aeglaselt ja lühilausetega. Räägiti rohkem auto värvist kui sissepritsedüüsidest.

Muutus ka sõnavara. Inimesed ütlesid, et ma näen oma vanuse kohta hea välja. Et ma olen endiselt aktiivne. Et mul jätkub veel energiat. Et ma olen nooruslik. Ilmselgelt pidid need komplimendid olema.

Naisena viiekümneselt tühistatud saada ei ole minu, vaid ühiskonna probleem. Meid on palju, paarsada tuhat. Ja meid on vaja. Aga ka nende hästi mõeldud komplimentidega on veider lugu. Mind häirib siin kolm sõna: „oma vanuse kohta“. Vana on kole, aga sina näed oma vanuse kohta hea välja? Ma näengi hea välja!

Millal täpselt oleks pidanud saabuma hetk, mil ma enam ei tohiks olla aktiivne? Millal oleksin pidanud loobuma uudishimust, ambitsioonidest või unistustest? Millal pean hakkama kandma pika säärega uhutud pesu? Kes selle otsuse tegi?

Ma ei mäleta, et oleksin sellele alla kirjutanud.

Või kõige sagedasem kompliment: sa oled nii nooruslik! Miks ma pean olema nooruslik, et ühiskonda sobida? Miks ma ei või olla särav, aktiivne, armastatud ja armastav 50+ naine? Mina ise. Ekvatoriaalinimene.

Aastakümneid olen uurinud, kuidas sünnivad kuvandid, maine ja usaldus. Kuidas inimesed hakkavad uskuma lugusid ettevõtetest, poliitikutest ja riikidest. Kord ühe valimiskampaania ajal kasutasin sama mõõdikut, mida ma olin kasutanud linnade, firmade, erakondade imago uurimisel, ka kandidaadi puhul. Tulemus läks täiesti rappa. Organisatsiooni imagot mõõdavad hoopis teised omadused kui persooni kuvandi puhul. See oli oluline teadmine. Veel olulisem on teadmine, et imago tekke mehhanism on siiski sama. Vanusel on oma kuvand. Generatsioon Z on niisugune, beebibuumerid on naasugused…

Meile jutustatakse lugu sellest, milline peaks olema viiekümnene, kuuekümnene või seitsmekümnene naine.

Alguses kuulame seda lugu kõrvalt. Siis hakkame seda kordama. Lõpuks usume.

Kui me seda usume, siis hakkame ise sama lugu jutustama, selle järele käituma. Ja ühel päeval avastame, et oleme muutunud omaenda elu kõrvaltegelaseks.

Mina seda ei taha.

See raamat ei sündinud sellepärast, et ma kardan vananemist.

Vastupidi.

Mind paelub võimalus elada kauem kui ükski põlvkond enne meid. Mind huvitab, mida tähendab olla naine ajal, mil keskmine eluiga pikeneb, tehisintellekt muudab töömaailma, karjäär ei lõpe enam kuuekümneselt ja vanaema võib samal ajal õppida ülikoolis, juhtida ettevõtet, armuda või kasvatada väikest last.

Me elame täiesti uuel ajastul.

Kus on probleem, kui meil on näiliselt nii palju võimalusi? Meie ümber on kaasaegne, kiiresti muutuv argipäev, aga me räägime sellest ikka veel vana keele abil.

Me kasutame sõnu, mis on sündinud ajal, mil inimesed elasid palju lühemat elu. Veel hullem, me räägime vanusest kui kulust ühiskonnale ja vananemisest nagu taandumisest. Viiekümneselt olgu elu kõige huvitavam osa juba selja taga. Aeg on hakata tegelema surmakoristusega ja tänada, kui öeldakse, et näed nooruslik välja. Krononormatiivsus ütleb, millal midagi tegema pead ja millal midagi enam teha ei tohi.

Ma olen lapsest saadik lahutanud laiali kõikvõimalikke asju, et näha, mis seal sees on. Oli väga põnev näha, kuidas kellal rattad ringi käivad. Nüüd köidab elu mind rohkem kui asjad. Elu ei saa lihtsalt lahti lammutada, et näha, kuidas rattad ringi käivad. Aga õnneks on meil teadus ja teadlased, raamatud ja sotsiaalmeedia. Ma ei kirtsuta sotsiaalmeedia peale nina. Seal on ehtsad inimesed viisil, nagu nad tahavad lasta meil endast mõelda. Kuidas nad seekord tahavad lasta asjadel välja paista.

Mõni aeg tagasi hakkasin mõtlema inimese elust hoopis teisiti. Kujutlesin, et meie elu ei ole sirge tee finišijoone poole. See on elukaar. Ja ühel hetkel jõuame me ekvaatorile. Ekvaator ei ole lõpp, ekvaator on poolitaja. Ta on koht, kust avaneb uus vaade. Pool teed on veel minna, pooled võimalused on veel ees, pooled kogemused veel loomata.

Nüüd me liigume edasi teisiti, sest meil on rohkem kogemust, meil on rohkem teadmisi, meil on suurem võrgustik, meil on selgem minapilt, me teame paremini, mida me tahame.

JA MEIL ON VÄHEM VAJADUST TEISTE HEAKSKIIDU JÄRELE.

Praegu on aeg mitte küsida luba elamiseks, vaid otsustada ise, kuidas oma elu elada. Ja tead, mis? Kõige keerulisem on lõpetada iseendalt loa küsimine. Kas ma ikka võin? Kas ma ikka oskan? Mina? Muidugi võid ja oskad ja pead!

Oma viiekümnendad ma võtaksin uuesti!

Kommunikatsiooniekspert, koolitaja ja kümne raamatu autor. Uusim raamat: „Ei küsi luba. Naine elukaare ekvaatoril”.

Scroll to Top