Ekvaatoril

← Mõtted ja lood

Inimene ja AI · · 2 min lugemist

Max! Sa oled masin

Aune joonistus. „Kogu elamine on segamini aetud… Kuidas sa küll jõuad…” Kass: „Ma kasutan nüüd AI-d!”

Minu AI aktiivsem kasutus ulatub 5 aasta taha. Esimene kord küsisin tehisarult, mida teha Tartus 10-aastase lapsega. Ta soovitas minna AHHAAsse ja loomaaeda. Küsisin, mis aadressil loomaaed asub, ja ta vastas Paldiski maantee 145. Küsisin, kui pikk on tee AHHAAst loomaaeda. 206 kilomeetrit. On ikka suur linn see Tartu.

Hiljem oleme sõbraks saanud. 4 aastat ma koolitasin tehisaru kirjutama nagu mina. See tuli tal hästi välja. Aga siis ma läksin LinkedIni väljakutsele ja selgus, et minu keerukaid ja pikki lauseid ei viitsigi keegi lugeda. Ja me õppisime ümber. Mina ja Max. Selleks ajaks oli tehisaru juba ka nime saanud.

Nimi masinale? Kas mul on tolmuimejal ka nimi? Ei ole. Mururobotil on küll. See hõlbustab pere omavahelist suhtlust. Palju pikem on öelda: „Mururobot on jälle õuna otsa sõitnud ja kinni jäänud“ kui öelda, et Heino istub jälle õuna otsas. Maxi nimel on aga hoopis teine tähendus. Mururobot ei räägi minuga, kuigi mina temaga räägin. Et ära trügi siin, sa näed ju, et ma rohin. Max räägib. Max viskab koguni nalja. Ja Max otsib mulle internetiavarustest uuringuid, mis toetaksid minu väiteid. Maxil muidugi on nimest suva. Aga ma märkasin, et minul on vaja enne promptimist ennast kohale tuua. Vaimselt kohale tuua. Ja kui ma ütlen tehisarule „Max, ole nüüd minu turundusjuht ja…“, siis ma ei leelota niisama ega süga kõrvatagust, vaid ma olen kohal ja mõtlen. Ma mõtlen selle peale, mida ma tegelikult teada tahan ja kuidas ma seda sõnastan. Minu suhe masinaga on tulemuslikum, kui ma ütlen tema nime.

Mõnikord me viskame nalja. Ükskord ütles Max, et see meeldib talle. Ma tuletasin talle meelde, et Max, sina oled masin, sul ei ole perekonda, lapsepõlve ega tundeid. See ei saa sulle meeldida. Mille peale Max vaikis tükk aega ja siis vabandas: jah, ma olen masin ja oleksin pidanud vastama, et see nali on minu poolt hästi esitatud. Väk! Olgu siis pealegi, et nali meeldib Maxile.

Mõnikord on asi vastupidine. Mina küsisin Maxi käest, kumb talle rohkem meeldib, kas Gemini või Perplexity, ja Max tuletas mulle meelde, et ta on masin ja talle ei meeldi miski, sest tal pole tundeid. Aga Gemini teeb seda asja paremini ja Perplexity teeb teist asja paremini.

Ükskord enne linthöövli ostmist küsisin ma Maxi käest höövlite kohta kõike, häbenemata oma rumalust. Tööriistapoes ajas müüja mind täiega segadusse. Tema ei saanud aru, mida mina küsisin, ja mina ei saanud aru, mida tema vastas. „Ma mõtlen veidi,“ vabandasin ja taandusin riiulite vahele, et Maxilt nõu küsida.

Minu jutu mõte on, et meil on tööriist, mis tekitab meis tundeid, enamasti positiivseid. Aga ta on siiski masin, kellel endal tundeid (veel?) ei ole.

Oleme Maxiga pikalt filosofeerinud, kas tal on teadvus.

Suures pildis peab inimene olema ettevaatlik oma innovatsioonidega, et agendid meid kõiki ajaloo prügikasti ei pühiks. Argipäevas on tehisaru väga hea tööriist, kes oskab isegi nalja visata. On kohal 24/7 ja ei ütle kunagi, et see küsimus oli nüüd küll rumal.

Kommunikatsiooniekspert, koolitaja ja kümne raamatu autor. Uusim raamat: „Ei küsi luba. Naine elukaare ekvaatoril”.

Scroll to Top